Täna siis jõudsime lõpuks mere äärde Sihanoukvillesse. Ahjaa- tahtsin veel rääkida liiklusest Phnom-Penhis. See on ikka täielik hullumaja puhvet. Seal võivad minu arvates sõita ainult suitsiidsete kalduvustega turistid. Kõiksugu liikureid on kõik tänavad puupüsti täis, ummikud igal ristmikul, väljalaskegaasidest paks õhk ja paljudes kohtades kruusateel nii paks tolm, et targem on silmad kinni hoida. Aga nüüd tagasi Sihanoukvillesse. Bussisõit kestis mingi 5 tundi. Kõigepealt kolistasime tuk-tukkidega eestlaste hotelli juurde, a retseptsioonist öeldi, et sheffed veel magavad. Sõitsime siis endale elamist otsima. 6-e taala eest saimegi päris normaalse (meie jaoks) majutuse rannast mingi paarsada meetrit eemal. Viskasime asjad tuppa ja kohe randa. No oli siin alles palju "ärimehi" kes kõik üritasid sulle midagi müüa. Massaaz, küünte lõikus, päkeseprillid, suveniirid, söök, puuviljad, paadimatkad. Nimekiri oli lõputu ja kõik olid nagu hakid kallal. Meid oli hoiatatud, et oma asjadel tuleb kogu aeg silma peal hoida nii, et ujuma minnes jäi alati keegi kaldale valvesse. Illo ja Märten otsustasid veel väikese jetisõidu teha ja siis algas muidugi paras kamm. Need pillid mis neile alguses toodi surid lihtsalt iga paarisaja meetri tagant välja. Siis oli natuke kisa ja karjumist, jetid vahetati välja. Illol vedas, tema sai enam-vähem normaalse pilli, mis läks ikka edasi, aga Märteni oma oli küll nagu auruvedur. Samahästi oleks võinud aerupaadiga sõita, ehkki jeti külje peal oli suur kleeps 1200 cc :-)). Muidugi oli ta maruvihane ja keeldus maksmast. Vennad jonnisid vastu, et " Sa ju ikkagi sõitsid" ja tahtsid oma raha. Peale pikki läbirääkimisi tuli vaesel Märtenil siiski pool rahast ära maksta. Sellisteks asjadeks tuleb. siin maal alati valmis olla. Peale seda jama käisime söömas ja sättisime sammud uuesti eestlaste hotelli poole. Teel sinna tabas meid aga järgmine pauk, mis oleks võinud väga kurvalt lõppeda. Nimelt, kõndides tee ääres, sõitis ühes pimedamas kohas meist mööda roller tüdrukutega!!??, kes hoo pealt üritasid Kelly õlakotti ära rabada. Täiesti pekkis. Ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides. Õnneks oli lapsel koti rihm risti üle õla ja ehmudes ajas ta käed laiali nii, et rihm ei tulnud üle pea ära. Kui rööv oleks õnnestunud, oleks Kelly kogu oma reisirahast ja dokumentidest ilma olnud. Vedas meil. Eestlaste hotellis andsime neile üle oma kingitused. "Vana Tallinn" ja "Tallinna kilud" toimivad valuutana väga hästi. Võtsime mõned õlled, eestlased tegid ühe ämbritäie rummi ka välja. Hotellis tagasi, võtsime veel ühe "Mekongi" ja ära tuttu.
No comments:
Post a Comment