8. November

Vabandust, et pole mõnda aega enam kirjutanud.  Koh Chang oli nii mõnus koht, et ma lihtsalt ei viitsinud aega raisata. Praegu oleme teel Bangkokki ja on aega möödunut meenutada. Sõit Sihanoukvillest Koh Changi möödus kuni piirini suhteliselt valutult. Mingitel kohalikel oli küll rõvedalt haisev silkupütt kaasas, aga õnneks oli minul toopäev nina täiesti kinni nii, et mul vedas. Mart väitis, et kui buss pidurdas, tuli silguhaisu ja kui buss kiirendas siis sitahaisu :-). Samas bussis koos meiega oli veel üks 9-ne eestlaste grupp kes ka Koh Changile tahtsid minna. Piirile jõudes algas muidugi sama stsenaarium kui Kambodzasse sisenedes. Kõigepealt üritati meid taaskord mingisse scam viisakontorisse vedada lageda taeva all. Aga ega meid enam ei peta. Õige piirivalvur ei leidnud jälle meie passidest viisasid. Pidime ise talle näpuga viisa ette näitama. Tai piiripunkt möödus valutult aga siis algas jama bussiga. Edasi pidi meid viima minivan. Aga kuna kohad ei tulnud veel täis, siis pidime ootama teist eestlaste gruppi kes tegid alles viisasid. Neid kiusati ja jooksutati kahe piiripunkti vahet päris korralikult. Ja meie pidime lõõskava päikese käes lihtsalt vahtima. Üritasime leida veel inimesi kes olid üle piiri ja sõidaks samas suunas.  Leidsimegi veel ühe pooltühja bussi kus inimesed olid nõus meie bussi tulema ja sõitma hakkama. See aga ei sobinud meie ärijuhist "geeniusele", kes väitis , et meie grupist neli inimest võivad teise bussi minna ja sõitma hakata, aga teisest bussist neli inimest meie masinasse ei tohi. Krdi hr. Harju Loogiline. Siis tuli vend muidugi uuele geniaalsele plaanile. Maksku me tonn bahti ja buss hakkab kohe liikuma. Saatsime ta pipramaale. Keegi ei kavatsenud maksta ühe asja eest 2 korda. Lõpuks said ikka teised eestlased ka oma papred korda ja buss hakkas veerema. Mõne tunni pärast jõudsime sadamasse, kus pidime praami ootama ja kui praam jõudis, siis ootas see kuni täis sai. Väljas oli juba pime kui lõpuks liikuma saime. Koh Changil maabusime u. poole kümne ajal. Lubatud 8 tunnine reis kestis niisiis 13,5 tundi. Sadamas topiti turistid 2-te taksosse ja sõit algas. Mägiteed on siin küll vägevad, vahel oli oht taksokastist välja kukkuda. Õnneks läks iga ranna juures inimesi maha ja elu taksos oli lahedam. Meie valisime kõige kaugema ranna. Kohale jõudes vaatasime mõned majutuskohad ka üle, aga kuna kõik olid päris väsinud, valisime kiirelt mingisuguse ära ja asi mutt. Mart pidi veel korra majakest vahetama, sest padja pealt avastasid nad Annega hiiresitta. Meie tuba oli õnneks suht puhas. Tegime veel kiired kebabid ja siis tegi väsimus oma töö. "Hong Thongi" ei jõudnudki manustada.
Järgmisel päeval otsustasime rollekad rentida ja endile normaalsema elamise otsida. Hommikusöögi kohast leidsimegi ühe toreda tüdruku, kes meile odavalt peaaegu tutikad rollud rentis. Võisime oma seljakotid ka tema juurde jätta, niikauaks kui uut elamist otsime.
Otsisime mis me otsisime, aga lõpuks leidsimegi päris saare lõunaosast oma paradiisiranna liiva, palmide ja  lummava vaatega merele. Rentisime hütid, tõime seljakotid ära ja mõnus puhkus võis alata. Käisime ujumas, võtsime päikest, sõitsime saarele tiiru peale, otsisime veejugasid, söötsime elevante. Saar on tõesti imeilus. Palmid kummarduvad serpentiinidena mööda mäekülgi alla, mäed on suured ja vaatekohtadest avaneb võrratu vaatepilt saarele, merele ja lähedalasuvatele saartele. Ja need mägiteed on ikka kohati väga järsud ja käänulised. Kogu aeg peab tähelepanelik olema. Mart ja Illo on muidugi vanad tsiklimehed ja nautisid selliseid teid täie rinnaga. Loodus on roheline ja lopsakas. Vesi on meres ülisoe, nagu supp. Sõime tavaliselt turult ostetud kohalikke sööke, mis on tõeliselt maitsvad. Õhtuti istusime Mardi terassil ja limpsisime õlut või rummi. Ja ikka pidudel ja tüdrukute baarides. Ja nii need hurmavad päevad möödusidki. Eile tegime veel piduliku lahkumise õhtusöögi ja nentisime kurvalt, et juba ongi aeg lahkuda. Kahju. Tore reis oli. Kohe-kohe olemegi Bangkokis, vaatame ka selle suurlinna mõned kohad üle ja homme hommikul on aeg tagasi lendama hakata.

31. Oktoober

Oleme nüüd kolmandat päeva Sihanoukvilles olnud, naudime rannapuhkust ja öiseid pidusid. Rannas käime paar kilomeetrit eemal, kus on oluliselt rahulikum ja ei pea oma asjade pärast väga muretsema. Tuk-tuki mehed viskavad meid hommikul ära ja õhtul tulevad järgi. Baaris töötab siin üks lõuna-aafrikast pärit tüüp, kes räägib väga hästi inglise keelt. Täna tuli siin päris kõva padukas, oma 3 tundi sadas nagu oavarrest. Aga mõnus oli ikkagi, tegi õhu kohe värskemaks. Õhtuti käime rannas pidudel, mis on siin päris metsikud. Naised valavad jooke sulle suhu, vihutakse tantsu lüüa, kõik pidulised on vägagi purjus-vägev. Täna on ju veel Halloween ka. Terve linn on kolle ja zombisid täis. Rahvas on lõbus ja naljakas. Kui keegi Eestist soovib miljonäriks saada, siis tasub siia tulla. 400 euri kohalikuks riaaliks vahetada ja oledki miljokas. Arveldatakse siin muidugi põhiliselt dollariga aga sobib ka kohalik raha. Hea kui mõlemaid on. Ok, täna viimane õhtu siin, tuleb kõvem pidu ja homme põrutame Taisse tagasi. Koh Changil kohtume.

29. Oktoober

Täna siis jõudsime lõpuks mere äärde Sihanoukvillesse. Ahjaa- tahtsin veel rääkida liiklusest Phnom-Penhis. See on ikka täielik hullumaja puhvet. Seal võivad minu arvates sõita ainult suitsiidsete kalduvustega turistid. Kõiksugu liikureid on kõik tänavad puupüsti täis, ummikud igal ristmikul, väljalaskegaasidest paks õhk ja paljudes kohtades kruusateel nii paks tolm, et targem on silmad kinni hoida. Aga nüüd tagasi Sihanoukvillesse. Bussisõit kestis mingi 5 tundi. Kõigepealt kolistasime tuk-tukkidega eestlaste hotelli juurde, a retseptsioonist öeldi, et sheffed veel magavad. Sõitsime siis endale elamist otsima. 6-e taala eest saimegi päris normaalse (meie jaoks) majutuse rannast mingi paarsada meetrit eemal. Viskasime asjad tuppa ja kohe randa. No oli siin alles palju "ärimehi" kes kõik üritasid sulle midagi müüa. Massaaz, küünte lõikus, päkeseprillid, suveniirid, söök, puuviljad, paadimatkad. Nimekiri oli lõputu ja kõik olid nagu hakid kallal. Meid oli hoiatatud, et oma asjadel tuleb kogu aeg silma peal hoida nii, et ujuma minnes jäi alati keegi kaldale valvesse. Illo ja Märten otsustasid veel väikese jetisõidu teha ja siis algas muidugi paras kamm. Need pillid mis neile alguses toodi surid lihtsalt iga paarisaja meetri tagant välja. Siis oli natuke kisa ja karjumist, jetid vahetati välja. Illol vedas, tema sai enam-vähem normaalse pilli, mis läks ikka edasi, aga Märteni oma oli küll nagu auruvedur. Samahästi oleks võinud aerupaadiga sõita, ehkki jeti külje peal oli suur kleeps 1200 cc :-)). Muidugi oli ta maruvihane ja keeldus maksmast. Vennad jonnisid vastu, et " Sa ju ikkagi sõitsid" ja tahtsid oma raha. Peale pikki läbirääkimisi tuli vaesel Märtenil siiski pool rahast ära maksta. Sellisteks asjadeks tuleb. siin maal alati valmis olla. Peale seda jama käisime söömas ja sättisime sammud uuesti eestlaste hotelli poole. Teel sinna tabas meid aga järgmine pauk, mis oleks võinud väga kurvalt lõppeda. Nimelt,  kõndides tee ääres, sõitis ühes pimedamas kohas meist mööda roller tüdrukutega!!??, kes hoo pealt üritasid Kelly õlakotti ära rabada. Täiesti pekkis. Ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides. Õnneks oli lapsel koti rihm risti üle õla ja ehmudes ajas ta käed laiali nii, et rihm ei tulnud üle pea ära. Kui rööv oleks õnnestunud, oleks Kelly kogu oma reisirahast ja dokumentidest ilma olnud. Vedas meil. Eestlaste hotellis andsime neile üle oma kingitused. "Vana Tallinn"  ja "Tallinna kilud" toimivad valuutana väga hästi. Võtsime mõned õlled, eestlased tegid ühe ämbritäie rummi ka välja. Hotellis tagasi, võtsime veel ühe "Mekongi" ja ära tuttu.

28. Oktoober

Nüüd oleme siis Phnom-Penhis. Kohale jõudsime kella kahe ajal. Transpordi süsteem on siin küll hästi korraldatud. Hotell sebib sulle bussipiletid ja korraldab transfeeri bussijaama. Järgmises linnas tulevad sulle eelmise hotelli partnerid või kompanjonid sulle ilusti bussi vastu ja viivad tasuta oma hotelli. Kui sulle seal ei meeldi, siis maksad traspordi eest ja otsid ise omal käel sobiliku hotelli. Tänaseks aktraktsiooniks oli siis Killing Fields ja S-21 genotsiidi muuseum. See oli ikka päris julm mis selle rahvaga tehtud. Ja veel oma rahvuse poolt. See koht kus meie käisime, seal tapeti Punaste Khmeeride poolt umbes 20000 inimest, kellest praeguseks on leitud ja välja kaevatud 9000. Nende luud on välja pandud klaasist mälestussambasse. Selliseid tapmisvälju oli üle maa sadu ja tapetute arv ulatus kolme miljonini. Hirmus ette kujutada, et puu külge seoti kõlareid, et summutada ohvrite karjeid ja kuidas ohvitserid imikuid jalgadest kinni hoides vastu puud surnuks peksid. Ja kuna padrunid olid kallid, kasutati kõiki muid käepäraseid vahendeid nagu kirved, noad, labidad, pilliroo kaikad jne. Kõik maapind on haudu täis, massihaudadest (450 inimest) väkeste matmispaik olnudadeni. Brrrr. Väga julm ja mõtlemapanev ajalugu on sellel rahval. Peale seda vaatasime üle veel ka koonduslaagri, mis asus linnas ja oli varem koolimaja olnud. Siia toodi inimesed, keda peksti ja piinati ja lõpuks saadeti tapaväljadele hukkamisele. Tahvlitel oli ikka väga räigeid pilte ohvritest, piinapingid, jalarauad. Aga aitab julmustest. Kel huvi leiab ka ise internetist infot. Õhtu möödus nagu alati, "Mekongi" koksidega. Homne päevakava näeb ette järgmist bussisõitu Sihanoukvillesse. Lõpuks ometi jõuame taas mere äärde.

27. Oktoober

Täna käisime siis hommikupoole ujuvküla vaatamas. Väga huvitav on vaadata kuidas inimesed vee peal elavad. Kirikud, koolid, poed, kõik on vee peal. Majad on ehitatud postide otsa. Lapsed sõidavad pesukausside ja pisikeste paadikestega ringi. Puud kasvavad veest välja, nii,et mets on ka olemas. See on aasia suurim magevee järv, mille suurus vihmaperioodil on u 12000 m2 ja kuival ajal jääb alles ainult 2500. Igatahes väga äge tripp, mina oleks tahtnud sinn a ka ööbima jääda, aga sellist võimalust kahjuks ei pakutud. Peale seda siis Angkor-Wat. Päris hull ehitis on aastatuhandeid tagasi püsti pandud. Seinagraveeringud, skulptuurid, nikerdused, pikad galeriid. Uskumatu, kuidas vanasti osati tööd teha. Ja neid templeid on seal ikka palju. Ei kujutagi ette mitu päeva vaja oleks, et need kõik läbi vaadata. Õhtul jalutasime veel linna peal ringi, teised võtsid massaazi, mina lasin kaladel oma jalgadelt surnud nahka nosida. Homme hommikul siis ootab ees järgmine 6-e tunnine bussisõit Kambodza pealinna Phnom-Penhi. Teeme veel enne uinumist väikesed " Mekongi" (kohalikku viski) dringid. I love Cambodia.

26. Oktoober

Oleme nüüd lõpuks Siem-Reap'is. Tuk-tuki mehed leidsid meile täiesti normaalse hotelli kah (9$). Piiriületus läks suhteliselt valutult. Bussist maha aeti meid mingis piirilähedases linnast, kust pidime võtma tuk-tuki piirile. Natuke aega kauplemist ja olimegi teel. Loomulikult viidi seltskond kõigepealt kuhugi liba viisa kontorisse, kus püütakse lolle turiste, et neile jõhkra vaheltkasuga viisa müüa, mis tegelikult niikuinii ei kehti. Peale selle üritavad nad sulle selgeks teha, et ka raha peaks nende juures ära vahetama, sest neil on ju kõige parem kurss. Õnneks oli meil kodutöö hoolikalt tehtud ja saatsime "heategijad" pipramaale, väites, et meil on e-viisa ja rahadki juba vahetatud. Tai poolel tegime re-entry viisa, et saaks ka tagasi tulla. Viisa maksab 1000 bahti, a turistilt võetakse 100 bahti juurde (ametnikele kohviraha). Aega läks nõks alla tunni ja olimegi Kambodza poolel. Täitsime oma viisataotlused, maksime rahad. Ka need ametnikud tahtsid väikest "valuraha oma kannatuste eest". Ei viitsind vaidlema ka hakata mingi 3-e dollari pärast. Meie jaoks oli aeg kallim. Lõpuks olid paberid korras, sõrmejälgede võtmine ja lõpuks olimegi ametlikult Kambodzas. Tasuta buss viis meid bussijaama, kus otsustasime aja kokkuhoidmiseks  väikebussi võtta. Algas taaskord üks tingimine ja kauplemine. Kaubad koos, istusime bussi ja sõitsime u 4 tunniga Siem-Reap'i. Nüüd lähme puhkame end välja ja homme 1-te maailmaimedest ja UNESCO maailmapärandisse võetud Angkor Wat'i vaatama. Tsau.

26. Oktoober

Asusime teele Kambodza poole. Kuna sõiduaega on oma viis tundi, ongi parasjagu aega midagi kritseldada.
Peale 2-te rummi seal Tashkendis,  tundus see lennujaam meile täiesti koduse ja hubasena. Saime kõrvalistuvate lätlastegagi sõbraks (pagana kiluvargad).  Lõpuks saime ka meie lennukile. Ja taaskord oli lennuk igati tipp-tipp. Suur jalaruum, head söögid ja viisakas teenindus. Selle kõrval võiks Estonian Air oma poe uksed kohe kinni panna ja Tallinna lennujaamast võiks vabalt L.Meri nimelise bussijaama teha. Tõsiselt. Lennuliinid võib 2-e käe sõrmedel üles lugeda ja piletihindade jaoks ei piisa ka kogu eesti rahva sõrmedest, tuleb varbad appi võtta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ühesõnaga see 6 tundi lendu oli täiesti ok. Kõigil oli oma ekraan, kust sai vaadata filme või mängida või jälgida lennuki asukohta. Mina vaatasin natuke nostalgiahõngulist "Briljant kätt" ja "Kaukaasia vangi". Ainuke jama oli see, et joodud alko pidi ju hakkama lõpuks välja tulema ja hea tunne see igatahes polnud. Kurk kuivas ja keel oli nagu rehapulk. Varsti polnud stjuuardessidele vaja enam  midagi öeldagi, ise tulid vett pakkuma. Vaatamata kõigele olime hommikul kell 6 õnnelikult  Bangkoki lennujaamas. Tunnike veel viisakontrollis, pagasi üleskorjamine ja juba saimegi metropoli joovastavat hingust tunda. Ostsime bussipiletid Pattayasse ja kuna väljumiseni oli veel üle tunni, võttis meespere kohe sammud värskendava õlle järele. Pattayasse jõudes otsustasime kiiresti mingi hotelli leida, sest väsimus oli tegelikult päris hull (üle kahe ööpäeva praktiliselt üleval). Lõpuks leidsimegi taskukohase elamise ja voodisse kukkusin mina koos riietega. Norr-Norr.
Paari tunni pärast ajas muidugi hr.Väsimatu alias Mart meid ikkagi üles. Plaanisime selleks paariks päevaks rollerid rentida. Nendega siin hea ringi vurada. Liiklus tundub esmapilgul katastroofiline, kuid tegelikult on suhteliselt loogiline ja sujuv. Rollerid saime 10 € 2 päeva. Õhtul käisime veel kurikuulsal " Walking Street"-il, aga kuna väsimus andis ikka tunda, läksime tagasi hotelli juurde rummi larpima ja siis ära magama. Mmmmmm-kui magus maitses uni.
Järgmine päev leidis meid puhanute reibastena. Võtsime suuna lõuna poole ühte vaiksesse kohvikusse ranna ääres, mille me Tiinaga eelmisel korral leidsime. Kohvik oli veel täiesti olemas ja peremees tundis meid peale 3-e aastat  raskusteta ära. See koht meeldis kogu seltskonnale ja me veetsime seal mõnusad tunnid rannas vedeledes, õlut ja kookospiima juues, ujudes ja purjelauda proovides. Ôhtupoole otsisime veel bussijaama, et piletid Kambodzasse ära osta, mis peale mõningaid sekeldusi ka täiesti õnnestus. Edasine plaan oli kindel-"Walking Street" ja X- show. Meie Tiinaga tahtsime näha kas uusi trikke ka on õpitud, aga meie kahjuks olid kõik vanad . Pärast istusime veel rokiklubis, nautisime muusikat ja õlut. Osa seltskonnast läks veel ka klubisse tantsu vihtuma.
Neljapäeval vedelesime meie Tiinaga ikka oma armsas rannas, ülejäänud kamraadid sõitsid parke ja krokodillifarmi kaema. Ja nüüd siis vastu uutele katsumustele ja seiklustele. Meid ootab CAMBODIA. Lugemiseni.

22. Oktoober

Tere armsad sõbrad. Istume praegu Taskendi lennujaamas. Lend Riiast siia oli täiesti ok. Nii suure jalaruumiga lennukit pole veel kohanudki. Soe söök ja joogid. Reisiseltskond koosneb meil seitsmest inimesest. Tashkendi lennujaam on küll suhteliselt kole, ehtne nõuka või 80-ndate "Olümps". Aga rumm on "djuuti frii" poes odav ja  kuidagi tuleb ju see 7 tundi sisustada.