Vabandust, et pole mõnda aega enam kirjutanud. Koh Chang oli nii mõnus koht, et ma lihtsalt ei viitsinud aega raisata. Praegu oleme teel Bangkokki ja on aega möödunut meenutada. Sõit Sihanoukvillest Koh Changi möödus kuni piirini suhteliselt valutult. Mingitel kohalikel oli küll rõvedalt haisev silkupütt kaasas, aga õnneks oli minul toopäev nina täiesti kinni nii, et mul vedas. Mart väitis, et kui buss pidurdas, tuli silguhaisu ja kui buss kiirendas siis sitahaisu :-). Samas bussis koos meiega oli veel üks 9-ne eestlaste grupp kes ka Koh Changile tahtsid minna. Piirile jõudes algas muidugi sama stsenaarium kui Kambodzasse sisenedes. Kõigepealt üritati meid taaskord mingisse scam viisakontorisse vedada lageda taeva all. Aga ega meid enam ei peta. Õige piirivalvur ei leidnud jälle meie passidest viisasid. Pidime ise talle näpuga viisa ette näitama. Tai piiripunkt möödus valutult aga siis algas jama bussiga. Edasi pidi meid viima minivan. Aga kuna kohad ei tulnud veel täis, siis pidime ootama teist eestlaste gruppi kes tegid alles viisasid. Neid kiusati ja jooksutati kahe piiripunkti vahet päris korralikult. Ja meie pidime lõõskava päikese käes lihtsalt vahtima. Üritasime leida veel inimesi kes olid üle piiri ja sõidaks samas suunas. Leidsimegi veel ühe pooltühja bussi kus inimesed olid nõus meie bussi tulema ja sõitma hakkama. See aga ei sobinud meie ärijuhist "geeniusele", kes väitis , et meie grupist neli inimest võivad teise bussi minna ja sõitma hakata, aga teisest bussist neli inimest meie masinasse ei tohi. Krdi hr. Harju Loogiline. Siis tuli vend muidugi uuele geniaalsele plaanile. Maksku me tonn bahti ja buss hakkab kohe liikuma. Saatsime ta pipramaale. Keegi ei kavatsenud maksta ühe asja eest 2 korda. Lõpuks said ikka teised eestlased ka oma papred korda ja buss hakkas veerema. Mõne tunni pärast jõudsime sadamasse, kus pidime praami ootama ja kui praam jõudis, siis ootas see kuni täis sai. Väljas oli juba pime kui lõpuks liikuma saime. Koh Changil maabusime u. poole kümne ajal. Lubatud 8 tunnine reis kestis niisiis 13,5 tundi. Sadamas topiti turistid 2-te taksosse ja sõit algas. Mägiteed on siin küll vägevad, vahel oli oht taksokastist välja kukkuda. Õnneks läks iga ranna juures inimesi maha ja elu taksos oli lahedam. Meie valisime kõige kaugema ranna. Kohale jõudes vaatasime mõned majutuskohad ka üle, aga kuna kõik olid päris väsinud, valisime kiirelt mingisuguse ära ja asi mutt. Mart pidi veel korra majakest vahetama, sest padja pealt avastasid nad Annega hiiresitta. Meie tuba oli õnneks suht puhas. Tegime veel kiired kebabid ja siis tegi väsimus oma töö. "Hong Thongi" ei jõudnudki manustada.
Järgmisel päeval otsustasime rollekad rentida ja endile normaalsema elamise otsida. Hommikusöögi kohast leidsimegi ühe toreda tüdruku, kes meile odavalt peaaegu tutikad rollud rentis. Võisime oma seljakotid ka tema juurde jätta, niikauaks kui uut elamist otsime.
Otsisime mis me otsisime, aga lõpuks leidsimegi päris saare lõunaosast oma paradiisiranna liiva, palmide ja lummava vaatega merele. Rentisime hütid, tõime seljakotid ära ja mõnus puhkus võis alata. Käisime ujumas, võtsime päikest, sõitsime saarele tiiru peale, otsisime veejugasid, söötsime elevante. Saar on tõesti imeilus. Palmid kummarduvad serpentiinidena mööda mäekülgi alla, mäed on suured ja vaatekohtadest avaneb võrratu vaatepilt saarele, merele ja lähedalasuvatele saartele. Ja need mägiteed on ikka kohati väga järsud ja käänulised. Kogu aeg peab tähelepanelik olema. Mart ja Illo on muidugi vanad tsiklimehed ja nautisid selliseid teid täie rinnaga. Loodus on roheline ja lopsakas. Vesi on meres ülisoe, nagu supp. Sõime tavaliselt turult ostetud kohalikke sööke, mis on tõeliselt maitsvad. Õhtuti istusime Mardi terassil ja limpsisime õlut või rummi. Ja ikka pidudel ja tüdrukute baarides. Ja nii need hurmavad päevad möödusidki. Eile tegime veel piduliku lahkumise õhtusöögi ja nentisime kurvalt, et juba ongi aeg lahkuda. Kahju. Tore reis oli. Kohe-kohe olemegi Bangkokis, vaatame ka selle suurlinna mõned kohad üle ja homme hommikul on aeg tagasi lendama hakata.
Thursday, November 8, 2012
8. November
Tuesday, November 6, 2012
31. Oktoober
Oleme nüüd kolmandat päeva Sihanoukvilles olnud, naudime rannapuhkust ja öiseid pidusid. Rannas käime paar kilomeetrit eemal, kus on oluliselt rahulikum ja ei pea oma asjade pärast väga muretsema. Tuk-tuki mehed viskavad meid hommikul ära ja õhtul tulevad järgi. Baaris töötab siin üks lõuna-aafrikast pärit tüüp, kes räägib väga hästi inglise keelt. Täna tuli siin päris kõva padukas, oma 3 tundi sadas nagu oavarrest. Aga mõnus oli ikkagi, tegi õhu kohe värskemaks. Õhtuti käime rannas pidudel, mis on siin päris metsikud. Naised valavad jooke sulle suhu, vihutakse tantsu lüüa, kõik pidulised on vägagi purjus-vägev. Täna on ju veel Halloween ka. Terve linn on kolle ja zombisid täis. Rahvas on lõbus ja naljakas. Kui keegi Eestist soovib miljonäriks saada, siis tasub siia tulla. 400 euri kohalikuks riaaliks vahetada ja oledki miljokas. Arveldatakse siin muidugi põhiliselt dollariga aga sobib ka kohalik raha. Hea kui mõlemaid on. Ok, täna viimane õhtu siin, tuleb kõvem pidu ja homme põrutame Taisse tagasi. Koh Changil kohtume.
Saturday, November 3, 2012
29. Oktoober
Täna siis jõudsime lõpuks mere äärde Sihanoukvillesse. Ahjaa- tahtsin veel rääkida liiklusest Phnom-Penhis. See on ikka täielik hullumaja puhvet. Seal võivad minu arvates sõita ainult suitsiidsete kalduvustega turistid. Kõiksugu liikureid on kõik tänavad puupüsti täis, ummikud igal ristmikul, väljalaskegaasidest paks õhk ja paljudes kohtades kruusateel nii paks tolm, et targem on silmad kinni hoida. Aga nüüd tagasi Sihanoukvillesse. Bussisõit kestis mingi 5 tundi. Kõigepealt kolistasime tuk-tukkidega eestlaste hotelli juurde, a retseptsioonist öeldi, et sheffed veel magavad. Sõitsime siis endale elamist otsima. 6-e taala eest saimegi päris normaalse (meie jaoks) majutuse rannast mingi paarsada meetrit eemal. Viskasime asjad tuppa ja kohe randa. No oli siin alles palju "ärimehi" kes kõik üritasid sulle midagi müüa. Massaaz, küünte lõikus, päkeseprillid, suveniirid, söök, puuviljad, paadimatkad. Nimekiri oli lõputu ja kõik olid nagu hakid kallal. Meid oli hoiatatud, et oma asjadel tuleb kogu aeg silma peal hoida nii, et ujuma minnes jäi alati keegi kaldale valvesse. Illo ja Märten otsustasid veel väikese jetisõidu teha ja siis algas muidugi paras kamm. Need pillid mis neile alguses toodi surid lihtsalt iga paarisaja meetri tagant välja. Siis oli natuke kisa ja karjumist, jetid vahetati välja. Illol vedas, tema sai enam-vähem normaalse pilli, mis läks ikka edasi, aga Märteni oma oli küll nagu auruvedur. Samahästi oleks võinud aerupaadiga sõita, ehkki jeti külje peal oli suur kleeps 1200 cc :-)). Muidugi oli ta maruvihane ja keeldus maksmast. Vennad jonnisid vastu, et " Sa ju ikkagi sõitsid" ja tahtsid oma raha. Peale pikki läbirääkimisi tuli vaesel Märtenil siiski pool rahast ära maksta. Sellisteks asjadeks tuleb. siin maal alati valmis olla. Peale seda jama käisime söömas ja sättisime sammud uuesti eestlaste hotelli poole. Teel sinna tabas meid aga järgmine pauk, mis oleks võinud väga kurvalt lõppeda. Nimelt, kõndides tee ääres, sõitis ühes pimedamas kohas meist mööda roller tüdrukutega!!??, kes hoo pealt üritasid Kelly õlakotti ära rabada. Täiesti pekkis. Ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides. Õnneks oli lapsel koti rihm risti üle õla ja ehmudes ajas ta käed laiali nii, et rihm ei tulnud üle pea ära. Kui rööv oleks õnnestunud, oleks Kelly kogu oma reisirahast ja dokumentidest ilma olnud. Vedas meil. Eestlaste hotellis andsime neile üle oma kingitused. "Vana Tallinn" ja "Tallinna kilud" toimivad valuutana väga hästi. Võtsime mõned õlled, eestlased tegid ühe ämbritäie rummi ka välja. Hotellis tagasi, võtsime veel ühe "Mekongi" ja ära tuttu.