Nüüd oleme siis Phnom-Penhis. Kohale jõudsime kella kahe ajal. Transpordi süsteem on siin küll hästi korraldatud. Hotell sebib sulle bussipiletid ja korraldab transfeeri bussijaama. Järgmises linnas tulevad sulle eelmise hotelli partnerid või kompanjonid sulle ilusti bussi vastu ja viivad tasuta oma hotelli. Kui sulle seal ei meeldi, siis maksad traspordi eest ja otsid ise omal käel sobiliku hotelli. Tänaseks aktraktsiooniks oli siis Killing Fields ja S-21 genotsiidi muuseum. See oli ikka päris julm mis selle rahvaga tehtud. Ja veel oma rahvuse poolt. See koht kus meie käisime, seal tapeti Punaste Khmeeride poolt umbes 20000 inimest, kellest praeguseks on leitud ja välja kaevatud 9000. Nende luud on välja pandud klaasist mälestussambasse. Selliseid tapmisvälju oli üle maa sadu ja tapetute arv ulatus kolme miljonini. Hirmus ette kujutada, et puu külge seoti kõlareid, et summutada ohvrite karjeid ja kuidas ohvitserid imikuid jalgadest kinni hoides vastu puud surnuks peksid. Ja kuna padrunid olid kallid, kasutati kõiki muid käepäraseid vahendeid nagu kirved, noad, labidad, pilliroo kaikad jne. Kõik maapind on haudu täis, massihaudadest (450 inimest) väkeste matmispaik olnudadeni. Brrrr. Väga julm ja mõtlemapanev ajalugu on sellel rahval. Peale seda vaatasime üle veel ka koonduslaagri, mis asus linnas ja oli varem koolimaja olnud. Siia toodi inimesed, keda peksti ja piinati ja lõpuks saadeti tapaväljadele hukkamisele. Tahvlitel oli ikka väga räigeid pilte ohvritest, piinapingid, jalarauad. Aga aitab julmustest. Kel huvi leiab ka ise internetist infot. Õhtu möödus nagu alati, "Mekongi" koksidega. Homne päevakava näeb ette järgmist bussisõitu Sihanoukvillesse. Lõpuks ometi jõuame taas mere äärde.
No comments:
Post a Comment