28. Oktoober

Nüüd oleme siis Phnom-Penhis. Kohale jõudsime kella kahe ajal. Transpordi süsteem on siin küll hästi korraldatud. Hotell sebib sulle bussipiletid ja korraldab transfeeri bussijaama. Järgmises linnas tulevad sulle eelmise hotelli partnerid või kompanjonid sulle ilusti bussi vastu ja viivad tasuta oma hotelli. Kui sulle seal ei meeldi, siis maksad traspordi eest ja otsid ise omal käel sobiliku hotelli. Tänaseks aktraktsiooniks oli siis Killing Fields ja S-21 genotsiidi muuseum. See oli ikka päris julm mis selle rahvaga tehtud. Ja veel oma rahvuse poolt. See koht kus meie käisime, seal tapeti Punaste Khmeeride poolt umbes 20000 inimest, kellest praeguseks on leitud ja välja kaevatud 9000. Nende luud on välja pandud klaasist mälestussambasse. Selliseid tapmisvälju oli üle maa sadu ja tapetute arv ulatus kolme miljonini. Hirmus ette kujutada, et puu külge seoti kõlareid, et summutada ohvrite karjeid ja kuidas ohvitserid imikuid jalgadest kinni hoides vastu puud surnuks peksid. Ja kuna padrunid olid kallid, kasutati kõiki muid käepäraseid vahendeid nagu kirved, noad, labidad, pilliroo kaikad jne. Kõik maapind on haudu täis, massihaudadest (450 inimest) väkeste matmispaik olnudadeni. Brrrr. Väga julm ja mõtlemapanev ajalugu on sellel rahval. Peale seda vaatasime üle veel ka koonduslaagri, mis asus linnas ja oli varem koolimaja olnud. Siia toodi inimesed, keda peksti ja piinati ja lõpuks saadeti tapaväljadele hukkamisele. Tahvlitel oli ikka väga räigeid pilte ohvritest, piinapingid, jalarauad. Aga aitab julmustest. Kel huvi leiab ka ise internetist infot. Õhtu möödus nagu alati, "Mekongi" koksidega. Homne päevakava näeb ette järgmist bussisõitu Sihanoukvillesse. Lõpuks ometi jõuame taas mere äärde.

27. Oktoober

Täna käisime siis hommikupoole ujuvküla vaatamas. Väga huvitav on vaadata kuidas inimesed vee peal elavad. Kirikud, koolid, poed, kõik on vee peal. Majad on ehitatud postide otsa. Lapsed sõidavad pesukausside ja pisikeste paadikestega ringi. Puud kasvavad veest välja, nii,et mets on ka olemas. See on aasia suurim magevee järv, mille suurus vihmaperioodil on u 12000 m2 ja kuival ajal jääb alles ainult 2500. Igatahes väga äge tripp, mina oleks tahtnud sinn a ka ööbima jääda, aga sellist võimalust kahjuks ei pakutud. Peale seda siis Angkor-Wat. Päris hull ehitis on aastatuhandeid tagasi püsti pandud. Seinagraveeringud, skulptuurid, nikerdused, pikad galeriid. Uskumatu, kuidas vanasti osati tööd teha. Ja neid templeid on seal ikka palju. Ei kujutagi ette mitu päeva vaja oleks, et need kõik läbi vaadata. Õhtul jalutasime veel linna peal ringi, teised võtsid massaazi, mina lasin kaladel oma jalgadelt surnud nahka nosida. Homme hommikul siis ootab ees järgmine 6-e tunnine bussisõit Kambodza pealinna Phnom-Penhi. Teeme veel enne uinumist väikesed " Mekongi" (kohalikku viski) dringid. I love Cambodia.

26. Oktoober

Oleme nüüd lõpuks Siem-Reap'is. Tuk-tuki mehed leidsid meile täiesti normaalse hotelli kah (9$). Piiriületus läks suhteliselt valutult. Bussist maha aeti meid mingis piirilähedases linnast, kust pidime võtma tuk-tuki piirile. Natuke aega kauplemist ja olimegi teel. Loomulikult viidi seltskond kõigepealt kuhugi liba viisa kontorisse, kus püütakse lolle turiste, et neile jõhkra vaheltkasuga viisa müüa, mis tegelikult niikuinii ei kehti. Peale selle üritavad nad sulle selgeks teha, et ka raha peaks nende juures ära vahetama, sest neil on ju kõige parem kurss. Õnneks oli meil kodutöö hoolikalt tehtud ja saatsime "heategijad" pipramaale, väites, et meil on e-viisa ja rahadki juba vahetatud. Tai poolel tegime re-entry viisa, et saaks ka tagasi tulla. Viisa maksab 1000 bahti, a turistilt võetakse 100 bahti juurde (ametnikele kohviraha). Aega läks nõks alla tunni ja olimegi Kambodza poolel. Täitsime oma viisataotlused, maksime rahad. Ka need ametnikud tahtsid väikest "valuraha oma kannatuste eest". Ei viitsind vaidlema ka hakata mingi 3-e dollari pärast. Meie jaoks oli aeg kallim. Lõpuks olid paberid korras, sõrmejälgede võtmine ja lõpuks olimegi ametlikult Kambodzas. Tasuta buss viis meid bussijaama, kus otsustasime aja kokkuhoidmiseks  väikebussi võtta. Algas taaskord üks tingimine ja kauplemine. Kaubad koos, istusime bussi ja sõitsime u 4 tunniga Siem-Reap'i. Nüüd lähme puhkame end välja ja homme 1-te maailmaimedest ja UNESCO maailmapärandisse võetud Angkor Wat'i vaatama. Tsau.

26. Oktoober

Asusime teele Kambodza poole. Kuna sõiduaega on oma viis tundi, ongi parasjagu aega midagi kritseldada.
Peale 2-te rummi seal Tashkendis,  tundus see lennujaam meile täiesti koduse ja hubasena. Saime kõrvalistuvate lätlastegagi sõbraks (pagana kiluvargad).  Lõpuks saime ka meie lennukile. Ja taaskord oli lennuk igati tipp-tipp. Suur jalaruum, head söögid ja viisakas teenindus. Selle kõrval võiks Estonian Air oma poe uksed kohe kinni panna ja Tallinna lennujaamast võiks vabalt L.Meri nimelise bussijaama teha. Tõsiselt. Lennuliinid võib 2-e käe sõrmedel üles lugeda ja piletihindade jaoks ei piisa ka kogu eesti rahva sõrmedest, tuleb varbad appi võtta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ühesõnaga see 6 tundi lendu oli täiesti ok. Kõigil oli oma ekraan, kust sai vaadata filme või mängida või jälgida lennuki asukohta. Mina vaatasin natuke nostalgiahõngulist "Briljant kätt" ja "Kaukaasia vangi". Ainuke jama oli see, et joodud alko pidi ju hakkama lõpuks välja tulema ja hea tunne see igatahes polnud. Kurk kuivas ja keel oli nagu rehapulk. Varsti polnud stjuuardessidele vaja enam  midagi öeldagi, ise tulid vett pakkuma. Vaatamata kõigele olime hommikul kell 6 õnnelikult  Bangkoki lennujaamas. Tunnike veel viisakontrollis, pagasi üleskorjamine ja juba saimegi metropoli joovastavat hingust tunda. Ostsime bussipiletid Pattayasse ja kuna väljumiseni oli veel üle tunni, võttis meespere kohe sammud värskendava õlle järele. Pattayasse jõudes otsustasime kiiresti mingi hotelli leida, sest väsimus oli tegelikult päris hull (üle kahe ööpäeva praktiliselt üleval). Lõpuks leidsimegi taskukohase elamise ja voodisse kukkusin mina koos riietega. Norr-Norr.
Paari tunni pärast ajas muidugi hr.Väsimatu alias Mart meid ikkagi üles. Plaanisime selleks paariks päevaks rollerid rentida. Nendega siin hea ringi vurada. Liiklus tundub esmapilgul katastroofiline, kuid tegelikult on suhteliselt loogiline ja sujuv. Rollerid saime 10 € 2 päeva. Õhtul käisime veel kurikuulsal " Walking Street"-il, aga kuna väsimus andis ikka tunda, läksime tagasi hotelli juurde rummi larpima ja siis ära magama. Mmmmmm-kui magus maitses uni.
Järgmine päev leidis meid puhanute reibastena. Võtsime suuna lõuna poole ühte vaiksesse kohvikusse ranna ääres, mille me Tiinaga eelmisel korral leidsime. Kohvik oli veel täiesti olemas ja peremees tundis meid peale 3-e aastat  raskusteta ära. See koht meeldis kogu seltskonnale ja me veetsime seal mõnusad tunnid rannas vedeledes, õlut ja kookospiima juues, ujudes ja purjelauda proovides. Ôhtupoole otsisime veel bussijaama, et piletid Kambodzasse ära osta, mis peale mõningaid sekeldusi ka täiesti õnnestus. Edasine plaan oli kindel-"Walking Street" ja X- show. Meie Tiinaga tahtsime näha kas uusi trikke ka on õpitud, aga meie kahjuks olid kõik vanad . Pärast istusime veel rokiklubis, nautisime muusikat ja õlut. Osa seltskonnast läks veel ka klubisse tantsu vihtuma.
Neljapäeval vedelesime meie Tiinaga ikka oma armsas rannas, ülejäänud kamraadid sõitsid parke ja krokodillifarmi kaema. Ja nüüd siis vastu uutele katsumustele ja seiklustele. Meid ootab CAMBODIA. Lugemiseni.

22. Oktoober

Tere armsad sõbrad. Istume praegu Taskendi lennujaamas. Lend Riiast siia oli täiesti ok. Nii suure jalaruumiga lennukit pole veel kohanudki. Soe söök ja joogid. Reisiseltskond koosneb meil seitsmest inimesest. Tashkendi lennujaam on küll suhteliselt kole, ehtne nõuka või 80-ndate "Olümps". Aga rumm on "djuuti frii" poes odav ja  kuidagi tuleb ju see 7 tundi sisustada.